Väike reisikiri meie selleaastasest reisist Afgaani hurtade 8. Maailmakongressile Padenge sul Gardas, Itaalias.
Tegelikult on see üks väga pikk lugu mis kirja sai. Head lugemist :)
Niisiis, tõu Maailmakongress toimus 30.aprillist 3 maini kauni Garda järve ääres Põhja-Itaalias ja selle raames toimusid ka kaks tõu erinäitust. Erinäitused olidki meie sõidu põhjuseks.
Alustan aga algusest, külmast ja vihmasest Eestist kui nägime kõvasti vaeva et leida võimalust pikk reis ära kasutada ka kahe teepeale jääva CACIBI näitusel osalemiseks- üks minnes ja teine tagasiteel – kuid kahjuks ei olnud ühel meist võimalust saada piisavalt puhkusepäevi, seega jäi järele kiire sõit kongressile ja sama kiirelt tagasi.
Meil oli ainult 2 koera kaasas, Lilli – CH Al Khabara Graceful Me ja Bengu – CH Al Khabara Guess I’m Amazing – mõlemad neist on oma noorele eale vaatamata juba pool ilma läbi rännanud: Lilli kaugeim erinäitus lausa nädalavahetus Ameerikas ning mõlemad olid juba väga põnevil hetkest mil reisipuure, telki, toole ja kohvreid bussi pakkisime. Meie koerad reisivad turvaliselt ja mugavalt reisipuurides, mille põhjas on pehmed poroloonmadratsid ja puurid nii suured et end vabalt seal sirutada ja seista saavad, värske vesi on ämbrikestega kogu aeg saadaval ja peatuseid teeme vastavalt samade intervallidega nagu koduski. Lisaks oleme reisides alati väga hoolsad peatuspaikades kus me ei lase koeri kuhugi metsa ega heina sisse puugi saamise kartuses, ning lisaks mitte kunagi ei jäta koeri üksinda ei autosse ega hotellituppa ja sujus ka see reis kenasti ilma murede või probleemideta.
Sõidu marsruudiks valisime siiski tee läbi Tšehhi mitte Saksamaa – kõlab kummaliselt kui ütlen põhjuseks just turvalisuse koertele – Saksa kiirteede äärsetes peatuspaikades on viimasel ajal palju kahtlast elementi koertega reisijaid tülitamas olnud ja on ka koeri varastatud. Poolas ja Tšehhis on teed täiesti normaalsed ja tee ka tuttav, seega esimene öö Poolas ja teiseks õhtuks oli plaan jõuda Austriasse hotelli Linzis, mis täiesti ajakava kohaselt ka oleks plaanitud kella 18.00 ks õnnestunud kui just mitte Austria kiirteel, umbes 30 km enne Linzi. kõigest mõned autod meist eespool, jäime stoppama kuna ees oli kohutav avarii rekkadega, seal seisime oma paar tundi. Ma olen alati öelnud et pikivahe hoidmine on hea mõte ja rekkadele ei tasu liiga ligidal sabas sõita, turvalisus eelkõige. Helistasime hotelli ja meid oodati kenasti ära.
Hotellid teel olles ööbimiseks oleme alati valinud koertesõbralikkuse järgi, seejärel et oleks hotellil oma parkla ning wifi olemasolu, ja need kõik kolm asjaolu ei oleks lisatasu eest. Koertega hoiame hotellis alati hoolikalt puhtust ja vaikust et ka edaspidi jääks võimalus koertega lisatasu maksmata külastada. Ühe koeraga reisides pole 5 või 10 eur per koer muidugi tappev summa aga rohkemate koertega ja mitmete öödega reisidel võib summa sedasi kujuneda vahel suuremaks kui hotellituba ise.
Euroopas reisida on mõnus – hotellid on 3x odavamad kui Eestis, sularaha kasutamine on normaalne ja Austrias ning Itaalias lausa eelistatud, koerad on igal pool teretulnud, selline mõnus ja rahulik konservatiivsus kehtib paljudes asjades ja eemalt Eesti poole vaadates tundub Eesti hull elu siin lausa sürreaalne.
Sihtkoha hotellide valikul on aga oluliseks veel ka asukoht, toitlustusvõimalus, vanni olemasolu, külmkapp ka poleks liiast. Koertega reisimise puhul need siis harjumuspäraselt olulised asjad.
Hommikul startisimegi Linzist Innsbrucki ja Bolzano kaudu Moniga del Garda ‘sse Itaalias. Seda teed polnud ma varem sõitnud. Oli meeletult kaunis kogu teekond ja Bolzano on ka ajalooliselt huvitav paikkond.
Siin siis pildid natuke annavad edasi neid ilusaid vaateid:
 |
 |
 |
 |
Tere tulemast Itaaliasse – olime elevil ja põnevil mõttest et varsti olemegi kohal toredas apartment hotellis mille juures aed, terrass, köögiga toad ja muidugi bassein, kuid siis oooooops – enne tuli veel kuidagi sinna kohale mahtuda :) Just nimelt mahtuda sest ühel hetkel avastasime et meie armas mugav sõiduvahend on nagu megasuur ja lai hiigelsõiduk millega iga hetk majade vahele kinni jääme, lisaks keerasid ja käänasid need kitsad tänavad veel igal hetkel nii et oli lausa hirm et mis saab kui keegi vastu sõidab. Google mapist eelnevalt vaadates ei tajunud üldse et seal kitsaks jääb. Nuta või naera, pildid on ka:
 |
 |
 |
 |
 |
Ja kohal me olimegi – tundsime end väga väga teretulnud sest kogu hotelli personal oli tulnud lausa aeda vastu meile. Hotell on väga meeldiv tubade ja sisustatud köögiga, otsepääs aeda kus terrass istumiseks oliivipuude varjus, taamal bassein. Pakime end lahti ja siis tagasi sõitma mööda kitsaid tänavaid ehk toitu shoppama, et oleks järgnevad päevad külmkapist võtta meile kõigile. Kuna me kuivtoitu koertele ei anna, siis saab ka neile lihad ostetud.
Järgmiseks valime ühe fantastilise söögikoha mille tee, veel kitsam kui eelnevad, viib järsult mäkke – osutub väga populaarseks kohalikuks söögikohaks, kus perenaine pakub koduseid toite – igaks päevaks uus menüü. Menüü on tavalisele paberile kirjutatud ja sisaldab salatid, pearoa, magustoidu…. ei minegid rohkeid valikuid, kõik lihtne ja kodune kuid koht on täiesti täis, ime et vabad kohad saime. Ja muuseas- ka meie koerad on teretulnud- uskuge eestimaaalased või mitte! Toit viib keeled alla ja seda tiramisut kurdab meist üks veel siiani taga :) Itaalia!!!
Nüüd siis võiski puhkus alata ! Tegelikult me saabusime Itaaliasse juba päev enne kongressi, kuid kongressile meil minna plaanis ei olnud – miks siis mitte? Põhjuseks ei olnud kindlasti mitte see et poleks huvitatud oma tõu tulevikust või olevikust, hoopis vastupidi on selle asjaga.
Kahjuks tundus aga kongressi kava ja kõnelejad valitud nagu ühe kenneli seltskonna propaganda. Ei olnud ka ühtegi tõule olulist teemat ega autoriteeti – kõnepidajat keda huviga kuulata oleks olnud.
Ühte teemat oleks muidu huviga kuulanud: tõus väga tuntud teami-kohtunik rääkis teemal kohtunikud ja tõu hindamine.
Nii et ei saa öelda et ühtegi asjatundjat ei esinenud. :D
Ja väga kahjuks küll ei ole ka mingit erilist lootust järgmise , 2018 aasata Hollandis toimuva kongressi osas kuna korraldustoimkond on sama “vahmiil”.
Varem on olnud ikka tõsised kongressid – viimati mäletan väga asjalike teemadega Belgia kongressi 2002 aastal.
Oleks see siis olnud vaid meie erandlik arvamus – selgus et Itaaliasse oli sõitnud pikaaegseid kasvatajaid nii Euroopast, kui kaugemaltki kes samuti kongressile ei läinudki vaid nagu meiegi, lootsid näha tõugu vähemasti erinäitustel kus oli väga suur arv koeri registreeritud – mõlemil päeval üle 100.
Postkaart koju: Meil on tore, käisime restoranis :)
Nii me siis lihtsalt puhkasimegi – sõitsime ka ümbruskonnas ringi, jalutasime, kokkasime (ikka pitsat itaalia moodi) nautisime perekeskis olemist – saabus ka meie tütar kes seal elab juba väga väga kaua aastaid. Aga siis jõudis kätte päev mil tuli hakata koeri näituseks pesema.
Lilli oli esimene kes hommikul dushi alla läks ja kuivaks sai föönitatud . Mõtlesime siis et teeks temast pilti ka.
Peale näituseid nagunii läheb kiireks ja täna oli ka ilus ilm. Läheme aeda, Lilli seisab uhkelt, kaamera valmis ja siis …. uskumatu ??? Tuleb suur must koer ja tahab koos Lilliga pildi peal olla ??? Ma olen üllatusest tumm.
Üks meist meelitab suure musta edeva tegelase pildikaadrist kaugemale, maja nurga juurde ja püüab tema meelt lahutada teda mängima ärgitades et tähelepanu fotosessioonilt eemal hoida. Tegelane rullub mõnuga mööda muru et siis Lillit silmates tagasi pildile tormata. Mitte et Lillil selle vastu midagi oleks kuid kuhu paigutaksin pildid Lillist koos “suure musta karvase koeraga” ? :D Nuta või naera – no nalja ikka nabani, milline naljakas koer. Aga läheme nüüd lõunat nautima misjärel oleks Bengu kord pessu minna.
Meisterkokk on pitsa just ahjust välja tõstnud kui kuuleme ukse taga kobistamist, ja korra vajutatakse ukselinki ka.
Keegi lausa tambib miski asjaga vastu ust? Lähen vaatama. Uksel seisab seesama suur must karvane koer ja liputab saba. Tere! Hea et jõuan reageerida (no hurdaomanikul ikka ju kiire reaksioon:) – sest tegelane oleks hea meelega ilmselt asunud meiega koos pitsat nautima. Mitte et Lillil selle vastu midagi oleks olnud aga Bengu arvates see küll poleks sobinud eriti kuna tegu polnud ka afgaani hurdaga. Sulgesin ukse ja kontvõõras jäi trepile istuma. Bengu käis ikka mitu korda aknast vaatamas niikauaks kuni meil söömine lõpetatud.
Nüüd ongi nii et iga kord kui me toast väljume, ilmub must karvane tegelinski kusagilt rõõmsalt välja ja ma pean tema meelt lahutama et teine meist saaks Lilli ja Benguga jalutada. Mitte et meie omad koos ringi silgata ei tahaks, kuid meil on reegel et reisi ajal mingeid riske kihutamise, puukide ega muude asjadega ei võta, lähevad veel jänesejahile. Seega tuleb neil ka täna oma mänguisu rahuldada üksteisele mänguoravaid loopides. Enne reisimist on loomulik et koerad on nii heas vormis et nädal kergemat reziimi ilma igapäevase kihutamiseta nende vormi ei mõjuta.
Kuna meie tütar on juba lahkunud pole ka kelleltki küsida kuidas itaalia keeles seda koera “juhtida”. Kutsun teda “andiamo, andiamo” mida arvan et äkki tähendab et “mine koju” aga tundub et mitte sest patareid lähevad tal kohe käima, tahab hirmsasti mängida. Nüüd ta vist arvabki et tema nimi on Andiamo ja minu ilmumine tähendab jube mõnusat meelelahutust ning ta arvab et see ongi minu sealoleku põhjuseks.
Hiljem selgub juhuslikult et tema nimi on Stella ja ta on hotelliomanike koer. Igatahes on see üks maailma kõige koerasõbralikum hotell ja loodame sinna ühel päeval veel kindlasti tagasi minna!
Nad on isegi nii lahked, et nähes kui oma koerte järelt koheselt aias koristan, püüavad mulle selgeks teha et pole vaja, nemad ise koristavad aeda. Jätkan siiski oma koertejärelt koristamisega, pole see ju mingi vaev ja ega ei tahaks ise ka kogemata sisse astuda ;)
Näitustel siinkohal ei peatu ja kirjutan eraldi ülevaate järgmise postitusena
Niisiis peale kahte näitusepäeva, kohe järgmisel hommikul, stardimegi juba varakult koduteele. Väga kahju on lahkuda. See et ma omi sünnipäevi koertenäitustel satun veetma on suht harjumuspärane aga sünnipäev terve päev kiirteel on esmakordne kogemus. Aga pole parata, üks meist peab kindlaks kuupäevaks tagasi olema.
Tagasisõiduks valisin natuke teise tee, Itaaliast Veronast läbi Grazi Austrias kuni Viinini ja sealt edasi juba sama teekond. Seda Grazi teed olen ka varem sõitnud ja mulle meeldis see natuke rohkem sõidumugavuse tõttu.
Õhtuks olimegi üle Austria piiri Tšehhis kus ka kohe oli meie hotell, taas väga koertesõbralik, saime söödud ja puhatud öö kenasti. Varahommikul jätkasime et jõuda sõita läbi Poola ning jõuda ikka üle Leedu piiri kus meid ootas järgmine hotell. Sõit oli turvaline, kõik läks kenasti, tegime ka puhkepeatusi. Öö tagasihoidlikus kuid koerasõbralikus hotellis Kaunase ligidal välja puhatud, möödus reisi viimane osa koduseses, paljusõidetud Baltikumis.
Koju jõuda on alati nii tore, Lilli ja Bengu nautisid oma kanakintse ja läksid varakult magama, enne veel natuke patjade ja pleedide vahel mõnuga rullides ja sirutades – kodus on ikka kõige mõnusam omas voodipesas magada!
Nüüd ma peaksin ütlema et oi küll oli väsitav ja pikaks ajaks pole isu ära sõidetud kuid tegelikult siis ma valetaksin – väga tahaks minna taas reisile, ja veelgi rohkem tahakski mingiks ajaks Eestist ära. Just arutasime et ainus asi mis siin tõesti veel kinni hoiab, või teeks lahkumise murelikuks on Eestis veterinaarteenuse hea kättesaadavus ja väga hea kvaliteet. Nii et kui tahaks kuhugi ära kolida siis peaks enne leidma samaväärse olemasolu.
Pildialbum
Nii ja siia tuleb siis link erinäituste ülevaatega