Kirjutab Tenteli ( Al Khabara Extravaganza) omanik Jane Jaggo.

Asi sai alguse sellest, et juba pikemat aega olen ise tundud huvi koerateraapia vastu, eriti just lugemiskoerte vastu. Kui nüüd Tentel meile tuli, siis nähes tema megapehmet iseloomu, hakkas idee lugemiskoertest Eestis edasi küpsema. Ja kui lõpuks raamatukogu mulle seda võimalust pakkus, ei kahelnud ma hetkeksi ja võtsin rõõmuga selle vastu.

Esmane külastus oli Tentelile uudis – lapsi suuremal hulgal oli ta näinud varemgi aga väikeses ruumis hulgim lapsi ja mitu koera, oli talle uus olukord. Sellele vaatamata otsustas tema, et kõige parem oleks mängima hakata, kuid see koht on siiski mõeldud vaid “töö” tegemiseks ja nii saigi vaibale patjade vahele mõnusalt koht sisse võetud.

Kui uksed avanesid ja lastel tuli võimalus endale koera valida, tuli meie juurde koos saatjaga üks pime poiss. Saatja aitas tal käed ümber Tenteli kaela panna. Poiss katsus koera, lasi kätel kaela pidi allapoole libiseda ja õhkas südamest- Nii ilus koer! Ja sõprus oligi tehtud :-). Iga järgneva korraga on Tentelile selgemaks saanud, et see koht ja aeg ei ole mõeldud mängimiseks, vaid tuleb rahulikult lebada ja kuulata kuidas lapsed loevad. aeg ajalt tonksab ta tasakesi oma ninaga kas last või toetab oma koonu raamatusse- justkui last julgustades ja andes märku,et ma olen siin, ma olen sinu jaoks olemas.

Kuna lugemiskoerad on Eestis uus asi, siis oleme leidnud ka palju meediakajastust nii kodu- kui ka välismaal ja meid, eelkõige siis Tentelit, tuntakse Tartus juba ka tänaval ära. Ah jaa-alati kui lugemistundi läheme on Tentelil pats peas, algul sellepärast et juuksed silmas ei oleks aga nagu öeldakse, lapsesuu ei valeta- üks piiga ütles kunagi oma koerakartlikule vennale- näe, tal on patsid peas, patsidega koer ei saa ju kuri olla. Ja väikese venna hirm oli kadunud ning Tentel sai temalt kohe mitu pikka-pikka pai.