Üks neid haruldasi hetki kus mul mobiil kohe käepärast oli ja pilti proovisin teha – täna siis Mouztafa ja Lilli end sisse seadnud köögisohval, ilmselt teavad nad et hakkab midagi põnevat  pliidi juures toimuma?

Teisel pildil on ka killuke meie igapäevast elu – nimelt vaade igapäevasele jalutusteele. Kogu 2,5 km on sama ilus ja rahulik metsavaheline tee.

Talvel jalutan ühe koeraga korraga, kui täiskasvanud koerad siis kahega sest tee on nii kitsas et auto ei mahuks mööda kui mul hulgim koeri rihma otsas oleks.

Harva küll autosid sõidab siin, vahel ka hobuseid või hobusetreilereid.  Kui jalutan kutsikaga sii alati ühekaupa. Suviti saab astuda kenasti ka teelt kõrvale aga nende teeäärsete hangede tõttu ei ole see praegu võimalik. Nüüd on juba valgust piisavalt ka pealelõunati ja saab jalutada lausa mitu satsi: järgmise ja järgmise koeraga.

Puhtas looduses on hea jalutada, männimetsa lõhn meenutab et õhus on kevadet ning kogu jalutuskäigu aja on kuulda kena linnulaulu. Talveparadiis! Ja jätkugu seda ilu, valgust ja puhast lund kuni märtsi lõpuni siis oleks porise käpa aeg võimalikult lühike ja kevad üleöö käes!